Jooksuvana Mart Einasto tutvustab Tartu maratoni kodulehel 42 kilomeetri pikkust jooksuringi kui meeldivat tutvumist idapoolse Tartu ja kesklinna vaatamisväärsustega. Nauditav kulgemine läbi kaunites sügisvärvides Tartu – sellise mesijutu õnge läksin minagi. Olles selle teekonna nüüd läbinud, pean oma kohuseks avaldada tõde, mida linnamaraton endast tegelikult kujutab. Hoiatuseks  neile, kes peaksid samuti mõlgutama mõtteid täispika maratoni läbimisest. 

1. km. See maratoni niiöelda hümn pole just eriti hästi õnnestunud, nad võiks mingi uue laulu tellida, Eplikult näiteks. Aga keset Turu tänavat on mõnus joosta, autodele mõttes mõnda sõrme näidata.

2. km. Soojendus sai tehtud korralik, tempogrupi 5:15 min/km tundub kohe paras, tavaliselt võtab 4 km aega, enne kui mootor tööle läheb.

3. km. Rebase ja Siili tänav. 30 aastat tagasi laulis üks kamp Narva maantee ühikas pidevalt mingit sellist laulukest: Rebased ja siiliid, need on meie sõõbraad… 

4. km. Sadamaraudteele polegi ma kunagi veel sattunud, vahin ringi turisti pilguga.

5. km. Vana hea Karlova, noored pered on spektaaklit vaatama tulnud, lööme lastega patsu.

6. km. Õnne tänav läheb mõnusalt allamäge, lasen sammu nii lõdvaks kui suudan, gravitatsioon on ressurss, mida ei tohi lasta raisku minna.

7. km. Sõpruse sild olevat täiesti läbi mädanenud, päris kõhe on ületada seda, vast peab täna veel vastu. Peaasi, et kõik jooksjad ühes rütmis ei liiguks ja resonantsi ei tekitaks.

8. km. Eedeni taga TP-s üritan pakutava spordijoogi kiirelt alla kallata, sest tempogrupist ei taha maha jääda. Pool topsitäit loksub lihtsalt üle näo, suhu jõuab vähe. Tempomeister kas ei joo või teeb seda nii osavalt, et ei aeglustagi sammu.

9. km. Linnupargi uute majade elanikud autoga täna hommikul koju ei saa, lakkamatu jooksjate vool kõnniteel ei lase tänavalt hoovile pöörata.

10. km. Mõisavahe tänav ja padu-Annelinn – õigus küll, see on ju ka Tartu.

11. km. Linn hakkab lõppema, jõuame põldude vahele. Olen seni üritanud vastu panna oma kõrvaklapisõltuvusele, aga nüüd murdun. Coldplay, palun toeta mind.

12. km. Rõõmu tee toitlustuspunktis raban pihku peotäie rosinaid, edasi joostes on hea neid tasapisi põske pista. Taskus on varuks ka ports vanakooli glükoositablette. Geele ma ei tarvita, need võivad olla efektiivsed, aga maitselt ja konsistentsilt ilgelt vastikud. Pealegi elan veel illusioonis, et ega ma mingi jooksja pole, ning “jooksutööstust” nuumata ei taha. 

13. km. Igav agraarmaastik. Keeran muusika kõvemaks, et vaimule vunki juurde anda.

14. km. Ma lendan. Veidi aega usun, et suudan tasakaalu säilitada, võitlen vapralt, aga ei. Aegluubis liuglen läbi õhu, sirutan käed ette, et maandumist pehmendada ning langen siis täies pikkuses kõhuli maanteele. Lasen inertsil ennast teeserva rullida, et mitte mööda krobelist asfalti lohisema jääda. Kukkumist õppisin boulderingi kursusel ja seda oskust olen jooksurajal harjutada saanud varemgi. Lubad korraks mõtetel hulkuma minna, kaotad tähelepanu ja keskendatuse ning komistadki siledal teel iseenda otsa. Tõusen kiirelt, ma ei kavatse siin veel lõpetada. Verd ei ole näha, parem kinnas on peopesast katki, aga nahk terve. Parem reielihas on saanud löögi, aga ei midagi hullu. Võibolla krambid tulevad hiljem. Kiirendan, et tempogrupile järele jõuda. Rosinad püsivad kindlalt vasakus pihus. 

15. km. Ületame Räpina maantee. Kas tõesti ei saa seda rada kuidagi kenamini sättida, Lohkva katlamajad pole just esteetilisim osa Tartust. Või läheks stiiliga lõpuni ning käiks veevärgi puhastusjaamast kah läbi.

16. km. Kusagilt nagu ei valuta.

17. km. Siseneme ilusasse väikekodanlikku Ihastesse. 

18. km. Kiirem grupp tuleb radade ristumiskohal vastu. Kurat, neil on palju vähem lõpuni minna. 

19. km. Jess, Ihaste lõpp juba paistab!

20. km. Ihaste ei lõpe.

21. km. Keerame tervnurkselt tagasi, Metshaldja teele, Ihaste jätkub. 

22. km. Ihaste ei lõpe ikka veel. Kas me jookseme läbi absoluutselt kõik need nunnude nimedega tänavad? Ja kunstnikud takkapihta?

23. km. Olen nagu eelprogrammeeritud robot, pean järgnema sellele oranži lipuga tempomeistrile.

24. km. Pean püsima Meistri kannul. Mu elul pole mingit muud eesmärki. Mitmed on juba maha pudenenud. Õnnetud, kes kaotanud elu mõtte.

25. km. Oo, mu Meister lahkub rajalt ja hüppab põõsasse! Ma olen vaba!

26. km. Meister kihutab grupile järele.

27. km. Ma vihkan seda meest. 

28. km. Ihaste luha taga hakkab päris Tartu jälle paistma. 

29. km. Eedeni taga haaran TP laualt pihku tüki leiba. Igaks juhuks. 

30. km. Anne kanali ääes jahti pidav fotograaf tulistab täpselt sel hetkel, kui olen põsed leiba täis toppinud ja üritan mäluda. Siit võib tulla üks ilus pilt.

31. km. Mööda jõeäärt läbi kesklinna, oma igapäevastel kodustel radadel. Delta ees karglevad eriti entusiastlikud ergutajad, aga ma olen juba nii kapseldunud, et ei kuule neid. 

32. km. Ujula tänava lõpus ootab järsk tõus kahe kalmistu vahel. Vasakul käel puhkab teiste hulgas Eesti haibitum maalikunstnik Konrad Mägi. Olen kümneid, kui mitte sadu kordi seda tõusu võtnud. Ma ei karda. 

33. km. Grupp läheb märkamatult eest ära juba tõusu alguses. Ma ei jõua siit üles. Mu liikumist võib jooksuks nimetada ainult väga hea fantaasiaga inimene. Või väga hea inimene. Tõusu lõpus tahaks ka ise sinna Konradi kõrvale heita.

34. km. Laskumine Salvesti juurest peaks olema kerge ja kiire. Aga see tee ei lähe täna üldse allamäge. 

35. km. Meister oma allesjäänud jüngritega on silmist kadunud. 

36. km. Ma ei jõua enam joosta.

37. km. Ma ei taha enam joosta.

38. km. Ma ei taha enam kunagi joosta.

39. km. Aitab küll. Miks ma peaksin lõpuni kannatama? Kas ma üritan kellelegi muljet avaldada? On ju hulga lihtsamaid viise.

40. km. Kas mul on veel mõni lihas, mis on võimeline tööd tegema? Kõige rohkem lihaseid pidi olema inimesel näos, miimika jaoks. Püüan end Peahoonest mööda vedada kulmude abil.

41. km. Lossi tänav ja tõus Toomemäele. Tõusunurk pole igatahes nii hull nagu too kalmistu oma. Virutan rusikaga vastu igat liiklusmärgiposti ja majaseina ning saadan vaikselt lendu roppuse. See annab jõudu. Minu kõrval jooksev kutt kuuleb ja muigab. Päev on korda läinud, kui saad kellelgi korraks tuju tõsta.

42. km. Kuidas see Toomemäe tiir täna nii pikk on. Saaks juba alla! No lõpuks ometi! Lasen sammu pikaks ja imelisel moel naaseb jõud jalgadesse. Kihutan laskudes mööda vähemalt kuuest jooksjast. Mida te koperdate, lõpp paistab! Kurat, ma jõuan veel! See punane vaip võiks pikem olla!