Zeusi poeg Dionysos on pikkadelt rännuteedelt jõudnud tagasi sünnipaika, Teeba linna. Ta õpetas viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise kaunist kunsti Araabias ja Aasias, jõudis välja ka siia kaugele põhja Hüperboreasse, kus aga legendi järgi olnud elu nii täiuslik ja harmooniline, et veini tarvis polnudki. 

Euroopa kultuuripealinna programmi kuuluv uusversioon Euripidese tragöödiast „Bakhandid“ toob Dionysose jälle Hüperboreasse, Emajõe Ateenasse, õpetab veini nautima, sest elu pole siin ammu enam täiuslik, ja elustab ekstaatilised pidustused Kithaironi mäel, kus naised joobnult hulluvad ning bakhantidena metsloomi paljaste kätega surmavad, nende verd joovad ja toorest liha söövad. 

Etenduse aeglane sissejuhatus venib nagu lämbe pärastlõuna tuuletul siseõuel, enne veinijumala saabumist on Teeba naiste elu igav. Kogu tegevus toimub naiste pingelistes pilkudes. Iga õhuvirvendus saab tähenduslikuks ja tekitab lootust – ehk keegi tuleb, toob uudist või lihtsalt vaheldust argirutiini? 

Lavastuse valmimise protsessis toimus kolm avalikku vestlusõhtut, mille teemadeks ratsionaalsus, eskapism ja võim ja ning nende suhe religiooniga. Eriti hoogsaks kujunes diskussioon eskapismi ja usu teemal. Kuidas siis jääb – kas eskapism on põgenemine joobumusse, et unustada tüütu argireaalsus, või on igapäevastest kohustustest tarvis just sellepärast kramplikult kinni hoida, et põgeneda elu põhiküsimuste eest, mida esitab meile religioon? 

Dionysos esindab kreeka mütoloogias stiihiat, ekstaasi ja entusiasmi. Sõna entusiasm tuleneb kreeka entheos’est mis tähendab sees on jumal, ning etenduse arenedes on Teeba naiste sees jumalat üha rohkem. Miks ei võiks entusiasmile järgnev ekstaas, enesest väljumine ja täielik ühinemine jumalaga ollagi elus ülim eesmärk, mitte jääda eskapistlikuks välgatuseks, mis hajub nagu hommikune udu materiaalse maailma tõsiasjade teadvusse tõustes?

Küsimused usu ja võimu vahekorrast, mida vestlusringis aitas lahata peapiiskop Urmas Viilmaa, otsivad lavastuses jätkuvalt vastuseid. Võimu esindab „Bakhantides“ muidugi Teeba kuningas Pentheus ning usku veinijumal Dionysos, kuigi see on vaid esimene petlik mulje. Mõlemat peategelast kehastavad tüki lavastajad, Elina Masing ja Liisbeth Horn. Üks etenduseruumi ühes, teine teises otsas bakhantide koori toimetamist jälgides paiknevad nad omakorda võimupositsioonil etendajate suhtes. 

Noored lavastajad järgivad Euripidese ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi kirja pandud narratiivi isegi natuke ootamatu lugupidamisega. Üsna konkreetselt on tegelastena kohal Teeba rajaja ja esimene kuningas Kadmos, Pentheuse ema Agaue ja tema õed ning pime prohvet Teiresias. Seosed tänase päevaga tekivad vaataja peas loogilise paratamatusena, aga need ei ole kandikul läbimälutuna ette kantud.

Euripidese originaaltekstis on rõhututud ratsionaalsuse ja usu vastuolu. Kuningas Pentheus põlgab ekstaasi langevaid naisi ja nende loomalikku joobumust, ta peab kainet mõistust ülimaks vooruseks. Siinkirjutaja ratsionaalne meel vaatab Google’i kaardilt järele, kus see Kithaironi mägi õieti asub ja leiab ta Teebast 27 kilomeetri kauguselt, kusjuures teekonna läbimiseks jalgsi kuluks 7 tundi. Bakhantide soontes voolab aga jumalik vägi ning nii kihutavad nad mäele tantsima kiirelt ja nõtkelt nagu kari noori pantreid (üks mu lemmikstseene). Usk võib olla ülimalt ratsionaalne maailmavaateline valik, nii kinnitasid esimesel vestlusõhtul mitmed noored kristliku 3D koguduse liikmed. 

Värske lavatüki mõtteliseks tegevusruumiks on inimeseks olemise piiripealsed üleminekualad ja -olekud. Prohvet Teiresias on piiripealsuse kehastaja – sündinud mehena kuid jumalate karistusena naiseks moondatud, pime kuid (ette)nägija, oleviku ja tuleviku, inimeste ja jumalate vahendaja. Bakhandid võivad olla nii nümfid ehk loodusjumalad kui ka harilikud naised, kes Dionysost ülistades üleloomulikud võimed omandavad. Dionysos ise on jumal, kes sündinud sureliku naise ihust ja keda surelikud kuningad jumalaks ei tunnista – naise näoga mees, nagu ütleb põlastavalt kuningas Pentheus. Etendajateks Viljandi kultuuriakadeemia kolmanda kursuse tantsuõpetajad ja lavastajad – ei enam lapsed, veel mitte päris täiskasvanud, üldse mitte näitlejad. Noored neiud kehastavad vanamehi, poisid naisi, sool või vanusel pole siin tähtsust, bakhanaalil tantsivad kõik kui võrdsed ja suudlemiseks sobib iga vastutulija. 

Lavastaja Elina Masing, muusikuna tuntud kui Valge Tüdruk, on ühes intervjuus omaenda piiripealset päritolu ja olemust nentides öelnud, et tema lavaline tegevus on vihaavaldus ebaõigluse vastu ja selle vastu, milline ta naisena siin ühiskonnas peab olema. „Tahangi olla loll ja toores ja lamp, kõike, mida ma ei või olla inimesena.“ Seda isepäist „lambist“ suhtumist kannab eelkõige lavastuse teine pool, kus naljad on üsna piiripealsed ja ülistuslaul Dionysosele kõlab nagu Sõnajalgade kontsert või stseen õpilasmaleva kokkutuleku taidluskavast. Üle lustlike laulu- ja tantsunumbrite jääb lõpplahenduse plastilises varjude mängus aga kumisema traagiline toon.

Võib tunduda, et lõpuks on ikkagi publik see, kellel käes võim anda hinnanguid ja seega võim kõigi lavalolijate üle, kuid ka siin pole jõujooned selgelt paigas. Järjest loobitakse vaataja hambusse konte, mille läbinärimine lihtne ei ole, kaasaegsele etenduskunstile kohaselt ühemõttelist silti ühelegi stseenile külge panna ei saa. Lavastajad-etendajad ei püüagi publikule meeldida ega vaatamist mugavaks teha. Nad usuvad sellesse, mida teevad, ning see usk annab neile üleoleku ka vaatajatest. Sa võid naerda, haigutada või lahkuda, aga etendus on ennast täis ja kehtib.

___