Publik haaratakse mängu kaasa juba enne teatrimajja sisenemist. Etendajad ootavad välisuksel õllega ja meeleolu loob roosa peldikuboks kõnniteel, mille seintelt saab sissejuhatuseks lugeda, mis on tänastel noortel südamel ehk mis kargab neile esimesena pähe, kui antakse kätte marker ja tühi pind, mis anub täissodimist. Et oma turvaline pealtvaataja positsioon kätte võita, tuleb saabujatel üle lava kõndida, saades nii tahtmatult osaliseks mängus, mis on tegelikult juba alanud. 

Lavastaja Jarmo Reha (33) ja dramaturg Aare Pilv (48) on lubanud, et Tartu uue teatri aasta esimene uuslavastus “HYMN” annab hääle noortele ja püüab tabada noor olemise tunnet. 

Lavastust ette valmistades on autorid koostanud rahvaalgatuse, mis nõuab, et kõik riigikogu liikmed peaksid läbi lugema rühmituse Noor-Eesti manifesti "Noorte püüded" aastast 1905, mille autoriks Gustav Suits (21). Tänaseks on allkirju kogunenud kolmesaja jagu, vajaliku tuhandeni jääb kõvasti minna. Lugesin minagi seda manifesti ja ausaltöeldes ei leidnud sealt eriti paljut, mida tänasesse üle kanda. No tuleb tunnistada, ma (51) pole noor. Aga nagu kirjutas Gustav Suits: „Noored selles mõttes wõiwad ka need olla, kel juba hõbejuuksed peas: kui aga nende waim weel nooruse ihaldusi ja püüdeid on alal hoidnud ja nende süda noorte südametega ühes tuksub.“ (See oli nüüd vabanduseks, et minusugune üldse võtab „HYMNist“ kirjutada.)

Grete Jürgensoni ette loetud manifesti lõikudest jääb kõlama ilus mõte suurest jõest, mis ainult selle läbi suureks saab, et ta palju väikseid ojakesi ja jõekesi enesesse kokku koondab. Seda ühtsuse tunnet igatses taga Suits, aga tänasel killustunud kultuuriväljal näib selle saavutamine järjest võimatum. 

Trupp koosseisus Grete Jürgenson (30), Kirill Havanski (30) ja Juhan Soon (23) üritavad publikut veenda, et ega siin mingit teatrit tehtagi, tegu on tõsisotsiaalse uurimusega noorte olukorrast Eestis, nende püüdlustest ja unistustest. Näitlejad on rõhutatult nemad ise – oma igapäevastes riietes mitte enam verinoored noored, kes muretsevadki päriselt nende kannul sirguva generatsiooni pärast. Nimekiri asjadest, mis on pekkis, pole lühike: vaesus, alko, narko, enesetapud, enesevigastamine, pohhuism, nutisõltuvus, väljaränne, lootusetus, vaimne tervis, kliimaärevus, sõjaärevus, perspektiivitus ja nii aina edasi. 

„A mul suva!” röögib punkbändi solist või siis näitleja Juhan kõige selle pasa peale. 

Bänd on ehedalt karvane ja solist veenev, refräänina kõlav „mul suva” kinnistab stereotüüpi noore inimese pohhuistlikust protestivaimust. See pilt on kuidagi turvaline, noored teevad ägedat mussi mitte (ainult) narkot, ja oleme õnneks piisavalt näinud, kuidas verisulis anarhistidest aja möödudes ikkagi korralikud konservatiivsed pereisad saavad. Et noortel vanurite probleemidest suva on, pole mingi uudis vaid normaalne noor olemise sümptom. Kunstnik Stina Leeki (32) äratuntava käekirjaga värvirõõmus grafiti annab noorte möllamisele samuti mingi teatava legitiimsuse, nagu ka ühiskondlikult tunnustatud tänavakunstniku Edward von Lõnguse (?) teoste kasutamine lavakujunduses.

„Jeunesse oblige - noorus kohustab!“ kirjutas Suits. Seda survet tunnevad noored küll, aga  see paistab olevat pigem rõhuv mitte inspireeriv tunne. Mida te meist tahate, kui me isegi ei tea veel, mida me tahame. Üritame siin elu mängida, katsetada erinevaid rolle, filosofeerida, unistada. Kombata piire, ka valusaid. Kas elu ei võiks lihtsalt fun olla. Elu on absurd. Absurd on fun. See kasvab ausalt su enda seest, arvestamata kellegi ootuste, soovituste, loosungitega. Eitades normaalsust. 

Lavastaja Jarmo Reha on ühes intervjuus tunnistanud, et valutab südant eelkõige Eesti tuleviku pärast, mitte niivõrd tänaste noorte pärast. Sest sirguv generatsioon on parem kui kunagi varem – andke neile ainult võimalus ja asju hakkab sündima! Kas rahvusvärvide väljaoksendamine viitab noorte sisimas peituvale trikoloorile või on see ühiskonna poolt jõuga sissesöödetud sinimustvalge, millest oleks parem vabaks saada, jääb vaataja tõlgendada. 

Kas sa poliitikasse läheksid, küsitakse noorelt. - Ma ei tea, olemas olemine ongi nagu poliitiline. 

Teises vaatuses muundub teater kinosaaliks, lavastajad ilmselt üritavad tõsimeelselt täita oma lubadust anda noortele hääl. Läbi etenduse on kõlama jäänud mure, et noori ei võeta kuulda, et neid ei kuulata äragi. Millest sa unistad? Igatahes nüüd me istume ja oleme sunnitud kuulama. Aga teatri kontekstis on see osa lavastusest natuke … igav. Oleks vist pidanud võtma vastu selle sooja õlle, mida Kirill Havanski pakkus.

Kerkib ka küsimus, kas see valim noortest, kellele läbi videosalvestiste hääl antakse, on ikka piisavalt representatiivne, et rääkida kogu generatsiooni nimel. Eelmisel õhtul Genklubisse rohkem kui täismaja kokku toonud noore räpparpoeedi Eiki (24) tekstid rõõmustaksid Gustav Suitsu südant ja talle üürgas kaasa kogu tihedalt kokkupressitud saalitäis noori: „Ma olen rõõmus, et me üles kasvand vabas Eestis.” Sellel seltskonnal kindlasti ei ole suva.

Reaalsete noorte hääl jääb lavastuses ikkagi nõrgaks ning nende sõnumid ebamääraseks, ja see on väga okei. Nad peavadki olema otsimises ja kahtlemises. 

Noor olemise tunne seevastu antakse edasi jõuliste füüsiliste, et mitte öelda füsioloogiliste kujunditega, mis vanurilegi rõõmsaid äratundmishetki möödanikust loovad. Ärge arvake, et me ei mäleta seda tunnet. Riigikogu liikmetele võiks samuti pigem soovitada „HYMNi” vaadata, kui on kahtlus, et neil mälu tuhmuma kipub.