Mitte midagi ei ole näha. Ei mingit vaadet lumistele mägedele ja rohelistele orgudele. Seisan rauast risti kõrval 4545 meetri kõrgusel merepinnast, pilvedes, jäine tuul ei lase kindaid käest võtta, et taskust kommi kätte saada. See on Alpide kõrguselt kolmas tipp Dom, kuhu jõudmiseks alustasime ronimist 8 tundi tagasi, kell 3 öösel. Väsimus lahjendab  rõõmu, mida eneseületus pakub, eelkõige tahaks nüüd kiiresti siit alla saada. Ent mõte laskumisest mööda sedasama järsku nõlva, kust kirkat lumme lüües neljakäpukil läbi tuisu üles rühkisime, tekitab samuti kõhedust. 

Tegelikult pidi see olema retk Lääne-Euroopa kõige kõrgemasse punkti. Mont Blanci tippu üritab igal aastal jõuda umbes 20 000 inimest ja mina tahtsin olla üks nendest. Aga mägi naeris omaette, kui inimene plaane tegi. Järjestikused ekstreemsed kuumalained Euroopas jõudsid ka kõrg-Alpidesse ning sulatasid liustikulõhesid ja neid katvaid lumesildu sedavõrd, et meie planeeritud nn kolme tipu rada oli muutunud läbimatuks. 

Mont Blanci kõige populaarsemal, Goûter’i rajal on jälle omad ohud. Juuli keskpaigas hukkusid seal tšehhide kolmese köiskonna kaks liiget, kes jäid kivivaringu alla, ületades rusunõlva, mis ka surmakuluaariks on ristitud. Külmunud pinnas sulab ning seni stabiilselt fikseeritud mäeveerud muutuvad pehmeks ja annavad suuri kive vabaks gravitatsiooni meelevalda. Jääkülm statistika ütleb, et aastatel 1990-2017 hukkus surmakuluaaris 102 matkajat. Kõige tihedamalt esineb kivivaringuid kella 18 ja 20 vahel, kõige vähem hommikul 9 ja 10 vahel. Aga see on kõigest statistika. Tšehhid ületasid kuluaari hommikul jahedas ja kõiki ettevaatusabinõusid rakendades. 

Niisiis pakub matkakorraldaja Elamuspluss välja uue plaani: teha kolmepäevane aklimatiseerumismatk üle Le Touri liustiku Šveitsi territooriumil asuva Aiguille de Touri (3510 meetrit) tippu, ööbida 3200 meetri kõrgusel ja laskuda alla tagasi. Seejärel puhata üks päev, lasta punastel verelibledel paljuneda ning siis käia, jällegi kolme päevaga, Šveitsis Domi mäe tipus. Dom pole küll väga tuntud, aga siiski Alpides kõrguselt kolmas mägi, kui lugeda mäeks tippe, mille suhteline kõrgus ületab 300 meetrit. Pisut madalam kui Mont Blanc (4808 meetrit), aga füüsiliselt ja tehniliselt niisama suur väljakutse. Olgu ka öeldud, et kõrguselt teisel kohal seisab Dufourspitze Monte Rosa massiivis 4634 meetriga. Ja näiteks Toblerone šokolaadiümbriselt tuntud Matterhorni 4478-meetrine püramiidjas tipp paikneb selles pingereas kuuendal kohal. 

Chamonix’ kämpingusse jätame telgid treeningtõusu ajaks püsti. Esimesel päeval ronime 2800 meetri kõrgusele Albert I nimelisse alpihütti. Tunnistagem siiski, et osaliselt petame mäge gondli ja suusaliftiga. 

Siinsed hütid muudab spetsiifiliseks eraldi riietumisruum alpnismivarustuse selga tõmbamiseks ja sellest vabanemiseks. Köied, kirkad, kiivrid, vööd, kassid jäävad hoiuruumi riiulitele, neid tuppa ei tassita. Külalised saavad matkasaapad vahetada kohalike krokside vastu ning magamine käib lihtsates 8-kohalistes naridega tubades. "Hütt" pole siiski mingi pisike osmik, nagu nimetusest võiks järeldada, siia mahub ööbima kuni 140 inimest. Enamus külastajaid on alpinistid, kes jätkavad oma teekonda ülesmäge, aga kohtasime ka peresid, kellele mägimajake ongi eesmärgiks, sest siia matkamine erivarustust ei nõua ning see on ka teismelistele jõukohane. 

Alpihüttides pakutakse tõhusat kolmekäigulist õhtusööki ja minimalistlikku hommikueinet. Aga kui palju sa ikka jaksad süüa pärast üsna unetut vähkremist äikesemürina, vihmaladina ja kaaslaste norskamise saatel. Vast tunnikese magan päriselt. Öösel saabub ka kõrgusest tingitud peavalu, seekord siis juba 2800 meetri peal. Olen endas pettunud. Aga noh, ibuprofeen koos paratsetamooliga sisse ja kell 6 hakkame liikuma. Vihm on lakanud ja pole enam päris pime.

Paari tunniga ületame liustiku ning ees kõrgub kaljune kuru, mis eraldab Prantsusmaad Šveitsist. Taeva katavad jälle tumedad äikesepilved, taamalt oru kohalt kostab müristamist. Meist eespool liikunud grupid on otsa ringi keeranud ja laskuvad tagasi hütti, hinnates ilmaolusid ohtlikeks. Oleme kahevahel. Vaatame taevasse, hindame pilvede liikumist ja otsustame paigale jääda, pool tunnikest passida, et näha, kuhu ilm keerab. Siit alla tagasi ikka saame. Juba 20 minuti pärast hakkabki klaarima, paistab helesinise taeva tükikesi. Liigume edasi ja ronime üle järsu kiviharja Šveitsi poolele, rõõmsad, et ei lasknud end ilmast heidutada. Kogu ülejäänud päeva kulgeme mõnusas poolpäikeses. Šveitsi mägihütis ootab meid naridega ühistuba, kuivkäimla, kroksid ja tummine õhtueine. Kraanist tuleb liustikuvett, joomiseks tuleb seda filtreerida. Aga võib ka osta kohvikust pudelivett hinnaga 7 eurot liiter.

Mitmed meist on alpinismiga varem kokku puutunud vaid ronimisseinal tubastes tingimustes, niisiis viivad matkajuhid pärastlõunal läbi liustikuõppuse, kus harjutame kasside ja kirka kasutamist järsul tõusul ja laskumisel ning enese pidurdamist kukkumise korral. Viimane käib nii, et kõigepealt "sukeldume" pea ees lumenõlvast alla ja kui korralik hoog sees, siis üritame end libisemise pealt kõhuli keerata ja kirka terava otsa täie jõuga lumme suruda. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte nii hästi. 

Järgmisel hommikul on start kell neli, süütame pealambid kiivritel ning võtame suuna Aiguille de Touri mäetipule. Poole seitsmeks oleme mööda liustikku jõudnud järsu kivise tipukoonuse alla. Edasi tuleb nelikvedu sisse lülitada, et end kaljurahnudest üles vinnata. Õnneks on jälle pilve keeranud ja pole eriti näha, kui järsk on tegelikult see nōlv ja kui sügavale on vōimalik kukkuda, kui jalg peaks vääratama või jalgealune kivi järele andma. Muidugi oleme köies ja kaaslaste poolt julgestatud ning kell 8 hommikul seisavad kõik tipus. Rõõmu varjutab ainult teadmine, et siit tuleb kuidagi ka alla saada. 

Alla me saame. Liustiku serval kinnitame kassid jälle saabastele ja mööda sissetallatud jälgi seame sammud tagasi Prantsusmaa poole. Rada teeb pika kaare ümber ühe eriti laia ja sügava jäälõhe. Küll tahaks neisse lõhedesse sisse piiluda, aga seal serva peal kõõlumine poleks köiekaaslaste suhtes eriti viisakas. Niipalju kui üle hüpates paistab, tunduved need olevat kaunid helesiniste jääpurikatega kaunistatud põhjatud kristallkoopad. 

Alberti hütti me pidama ei jää, laskume põlvede kriginal kuni gondlijaamani ja sealt juba otse Chamonix'sse. Kämpingu taga mäeveerul peab kohalik külakogukond laupäevaõhtust pidu, laval esitab rokikavereid Alpide oma Maarja-Liis koos bändiga, aga kõige kuumemaks atraktsiooniks on võistlus kahemehesaega kiiruse peale palgi saagimises. Kõik poisikesed kannavad siin jalgpallisärki, mille seljal Mbappe nimi.

Järgmisel päeval sõidame Šveitsi. Hullame koos kohalike lastega kämpingu veepargis ning laseme soojal basseiniveel oma väsinud lihaseid töödelda. Pärast puhkepäeva pakime alpivarustuse jälle seljakottidesse ja alustame tõusu reisi peaeesmargi, Domi tipu poole. Rongist astume välja Randa külakeses ning kohe algab järsk tõus traditsiooniliste kiltkivist katustega tumedaks võõbatud palkmajade vahel. Külatänav muutub sujuvalt  niisama järsuks metsarajaks. Ületame 494 meetri pikkuse rippsilla, mis valmimise ajal 2017. aastal oli omalaadsete seas maailma pikim. Viis tundi ja 1500 tõusumeetrit hiljem tervitab meid Domi hüti juures 2900 meetri kõrgusel marmoti ehk alpi ümiseja armuhüüd. Juba teatava enesekindlusega asetame riiulisse oma alpivarustuse ja lükkame kroksid varba otsa. Silmapiiril, oru lõpus kõrgub Matterhorni äratuntav püramiidjas siluett. 

Pärast varast õhtusööki üritame kohe magama jääda, sest äratus tiputõusuks on öösel kell kaks. 

Alustame taas pealampide valgel, esialgu mööda kivist nõlva, seejärel kinnitame kassid saabastele ning ületame liustiku, rohketest lõhedest üle hüpates või ringi minnes. Sagedasti kostab eesminejatelt hõige: „Lõhe!”, et taganttulijad teaksid tähelepanelikud olla. Kohati on lumesillad üsna õhukesed ning püüame neid ületada vaiksel hiilival sammul.  

Liustik lõpeb järsu kaljuseina all. Püstloodis kulgev rada on siin märgistatud kivisse kruvitud tugipunktidega, kuhu saab köie julgestuseks kinnitada. Poisid kilkavad vaimustusest, lõpuks ka midagi toredat, muidu ainult tuim tammumine mööda lund. Mulle küll tundub üles vaadates võimatu, et siit edasi pääsen. Poleks uskunud, et juba nii varakult tuleb tagasi pöörata. Kahju. No proovin mõned meetrid ikka ronida. Imekombel suudan ennast esimesest seinast üles vinnata, kaljupragusid ja nukikesi otsides, kust natukegi toetuspunkti leida. Alla ei vaata. Kinnitan end karabiiniga järgmisesse tugipunkti ja liigun edasi. Üles ka ei vaata. Vaikselt nokitsedes jõuan kuidagi harjale, võrdselt saavad vatti nii käed kui jalad, aga eelkõige pannakse proovile mu meelekindlus. Avaneb vaade järgmisele lumega kaetud liustikule, silmapiiril aimdub Domi tipp. Või ma lihtsalt niiväga tahan seda näha.

Kuidas kirjeldada tundidepikkust tatsumist lumes, külmas ja tuules, kolmekesi ühe köie küljes, aga liiga kaugel üksteisest, et mingit vestlust arendada? See oleks kordades igavam kui Victor Hugo Pariisi kirjeldus. Vähemalt peavalu on järele andnud. Jooma peab, aga väga ei julge, sest pissimise protseduur köisseongus on erakordselt ebamugav. Lükkan seda edasi nii kaua, kui suudan. Palun teeme peatuse ja ärge siiapoole vaadake! Ronimisvööd maha ei võta, vaid teed tagumised klambrid lahti, lükkad kolm paari pükse kuidagi puusavöö ja jalavööde vahelt allapoole, pusid joped lõua alla kokku ja kükitad. Ja pärast kogu see pundar jälle sirgu sättida. Oehhh! Meestel käib kõik muidugi lihtsamalt. 

Ja siin ongi lõpuks see tipp, meie retke eesmärk. Teeme kohustuslikud pildid ja juba kibelen alla. Pole vist mus ikka seda õiget alpinisti verd. Võin valada higi ja pisaraid küll, aga tasuks tahaks ilusaid vaateid. Andke nüüd kähku tagasi see soe hütt ja klaas veini, palun! Enne aga tuleb leida õige rada päevasoojaga pehmeks sulanud lumel ja me ei tea ühelgi hetkel, kas selle all on on parasjagu põhjatu lõhe või kindel igijää. Kõik neli köiskonda liiguvad eri tempoga ning on liustikul laiali hajunud. Ühel hetkel adub meie kolmik, et oleme rajalt eksinud, lumes on näha sügavaid auke. Tagumine köiekaaslane vajub ootamatult puusadeni läbi. Siis ka mina. Väga selge näide, miks ei tasu liustikul üksinda ringi kolada. Õnneks keegi päästmist ei vaja, pöörame otsa ringi ja läheme tagasi, kuni jõuame taas kindlamale kinnitambitud rajale. 

Ka too püstloodis sein tuleb tagasi laskuda, sedakorda rapellides ehk giidi poolt julgestatult köie otsas kõlkudes. See, kuidas tema sealjuures iseennast kalju külge julgestab, on omaette vaatemäng, kõik need sõlmed ja karabiinid ja slingid. Oleme hoitud. Sügav kummardus selle eest! 

Viimane matkapäev viib meid 1500 meetrit merepinna poole, tagasi Randa raudteejaama. Tunnikese turnime mööda üsna järsku seina kivirahnusid pidi, seejärel muutub maastik pisut laugemaks ning saab hoogsal sammul läbi kuusemetsa tuhiseda. Korraga on õhk hapnikust paks, iga sõõm kosutab kurnatud organismi. Ma ei tunne erilist väsimust ega valu pärast eilset pikka päeva, aga ootamatult kaovad poole laskumise peal jalad alt ära,  reielihased lihtsalt lakkavad töötamast. Komberdan matkakeppidele toetudes alla ainult käte jõul, jalad mõttetult järel lohisemas. Järgmisel hommikul telgis oma seisundit analüüsides saavad kahtlused tõeks: mul on nüüd rauast reied. Võin naelu seina lüüa nendega. 

Kas ma proovin kunagi siiski ka Mont Blanci tippu jõuda? Ei tea. Kõrg-Alpid oma lumiste tippudega tunduvad olevat nii lähedal ja nii kättesaadavad, aga on üsna selge, et ihalus Euroopa katusele tõusta toob aasta-aastalt kaasa üha suuremaid riske. 

> Aastatel 1990-2017 hukkus Mont Blanci tavarajal nn surmakuluaari piirkonnas 102 matkajat.

> Alpide loodeosas oli must ööpäev tänavu 12-13. juunil, kui 24 tunni sees sai surma seitse matkajat. 

> 4. augustil kukkus üksi matkanud naine Le Touri liustikul läbi lumesilla jäälõhesse ja suri.

> 11. augustil suleti Mont Blanci tavarajal Tête Rousse’i ja Goûter’i hütid, seega katkesid ka tavarajal tõusud Mont Blancile. Need kaks hütti moodustavad Goûter’i raja selgroo ning nende vahele jääbki kurikuulus surmakuluaar. Tiputõusu alustatakse enamasti ülemisest, Goûter’i hütist. Mitte ainult lumi ja jää, mis katab mäenõlvu, vaid ka kivistruktuuride sisemuses peituv 7000 aasta vanune igijää sulab ning kaljud muutuvad ebastabiilsemaks.

> 12. augustil varises alla tohutu 15 000 kuupmeetrine kaljurahn Aiguille du Midi põhjanõlvalt, üsna lähedal köisraudteele, millega turiste Chamonix’st Midi tippu vaateid imetlema sõidutatakse. 

> 13. augustil hukkus Le Touri liustiku piirkonnas alpinist, kes jäi mäenõlval kivivaringu alla.  

Allikad: www.explorersweb.com;  www.the-ski-guru.com