Kui lõpetasin põhikooli, olin surmani tüdinud oma senisest identiteedist - tubli viieline tüdruk, keda popimad klassikaaslased omaks ei võtnud, kuigi ma lubasin neil maha kirjutada. Läksin õppima kauge linnaosa keskkooli, kus keegi mind ei tundnud, ja kavatsesin alustada uut elu uue laheda minana. Muidugi selgus varsti, et iseennast muuta pole nii lihtne, aga selgus ka, et „mina“ on suuresti illusioon, mis moodustub kaaslaste ja ühiskonna peegeldustest. 

Luigi Pirandello loodud romaanikangelane Mattia Pascal asub identiteedi vahetamiseks palju paremal stardipositsioonil: ta on kasiinos võitnud kohvritäie raha ning samal ajal oma kodukohas surnuks kuulutatud ja maha maetud. Endist Mattiat ei eksisteeri enam. Ta on vaba, kõik sidemed minevikuga on katkenud, peale nende, mis ankrus tema enda mälus. Iseenesest täiesti ebarealistlik, kunstlikult konstrueeritud olukord võimaldab autoril käivitada sündmuste ahela, mille käigus puhtalt lehelt alustamise võimalikkus proovile panna. 

Romaanil „Kadunud Mattia Pascal“ põhinev Priit Strandbergi uuslavastus „La vita nuova“ ei proovigi eelmise sajandi alguse Itaalia väikelinnas hargnevat lugu kuidagi Eesti vaatajale ajaliselt või ruumiliselt lähemale tuua. Ja polegi tarvis, sest küsimused, mis tegelaste ees seisavad, on universaalsed ning vastuste otsimine niisama vaevaline ka sajand hiljem. Kunstnik Kristjan Suits loob ühe nutika lakoonilise kujundiga arusaama loo geograafilisest toimumiskohast - puitribidega aknaluugid, mis laval toimivad ustena, markeerivad piiri seesmise ja välimise vahel nii üht- kui teistpidi, raamistades kord tuba, kord tänavat või linnaväljakut, jäädes samas lavastuse käigus üsna muutumatuks. Paar tooli ja paar lauda on kogu butafooria, millest Pirandello illusoorse maailma loomiseks piisab. 

Ja valgus. Valguskunstnik Priidu Adlas laseb ribide vahelt immitseda teraval lõunamaa päikesel, mis maalib põrandaile  triibulisi varje. Uut elu alustanud Mattia (Kaarel Pogga) on sunnitud tõdema, et ilma minevikuta ongi ta vaid vari, mitte elus inimene. Surnud kõigi jaoks, kes teda kunagi tundsid, seega surnud päriselt. Vari. Või iseenda unenägu. Või kellegi teise unenägu? 

Romaan „Kadunud Mattia Pascal“ toodi esmakordselt kinolinale tummfilmina juba aastal 1924 ja ilmselgelt on just tummfilmi esteetika inspireerinud Strandbergi oma lavastuse loomisel. Kes otsib Youtube’ist tolle ammuse tummfilmi üles, näeb isegi peaosatäitja teatavat sarnasust Kaarel Poggaga. Kaamerate kasutamine teatrilaval on viimasel ajal normiks saanud ning võimaldab vaatajal näitlejale väga lähedale pääseda, täpselt nagu kinos. Selles lavastuses ei valgusta ülisuured näoplaanid aga välja näitlejatöö psühholoogilist sügavust, vaid loovad omamoodi uue mängulise tasandi, mis seob kulunud tummfilmi ja kaasaegse teatri väljendusvahendid - näitlejad mängivad filmitehnilised defektid ümber teatritehnilisteks efektideks. 

Ka kujunduse ja kostüümide värvigamma jääb mustvalge filmi võimaluste piiridesse, ainukese erandina lööb stseen kasiinos valla värvide pillerkaari. Parimates kinodes kõlab tummfilmi saateks ikka elav muusika - Johan Randvere kahekesi klaveriga loob lavastusele värvilise helimaastiku, mis kannab publiku emotsioonid kaasa üle mägede ja läbi kuristike. Kahju ainult, et pianist jääb enamasti suletud aknaluukide taha varju. Kui luugid hetketi avanevad, saab alles näha ja imestada, mil moel on klaverist võimalik erinevaid helisid välja meelitada. Oleks ka tahtnud kavalehel näha esitatud teoste nimistut (nagu need filmide lõputiitrites kuvatakse), Randvere mainib oma kommentaaris vaid põgusalt, et kasutab Beethoveni, Glassi ja Chopini loomingut.

Näitlejate ansambel saab mõnusalt lustida, sest tegemist on ikkagi komöödiaga, kuigi lugu iseenesest traagiline. Kõrvalosatäitjatel on kõrvalosasid hulgi. Kristin Prits ja Mirjam Aavakivi esitavad galerii värskeid kaunitare, kes kõik Mattia, hiljem Adriano sarmikuse võrku langevad. Sama veenvalt tõmbab Prits piipu vana kibestunud tädi Scolasticana. Piret Laurimaa kehastada jäävad keskealised naised alates Mattia emast kuni üksildase klaveriõpetaja Silvia Caporaleni, kes samuti Mattiasse ehk Adrianosse armub. Tugeva panuse lavastuse itaalialikkusesse annab Laurimaa Mattia ämmana, kes katkematult pesukausis pastatainast sõtkub. 

Karol Kuntsel Batta Malagna’na loob karikatuuri salakavalast ja vastikult kasuahnest tüübist, majaperemees Anselmo aga üllatab esoteerilis-filosoofiliste monoloogidega, mis mõjuvad korraga tõsiselt ja irooniliselt. Pikk stseen majaliste okultistlikust rituaalist on küll naljakas, aga muutub ruttu tüütuks ja võiks olla poole lühemaks kärbitud. Samuti venib lavastuse algus, Mattia lapsepõlve pikk ja põhjalik etendamine pole loo keskse küsimuse kontekstis ehk nii oluline. Kogu esimene vaatus mõjub nagu sissejuhatus ning vaatuse lõppedes jäetakse osavalt õhku ootus, et mis nüüd edasi saama hakkab. 

Ma pole romaani lugenud ja kahtlustan, et enamus vaatajaid samuti mitte. Seetõttu jääb kogu lugu minu jaoks natuke harali, jääb lahtisi otsi ja aimatavaid seoseid, mida pole etenduse piiratud ajas ilmselt võimalik kokku siduda. Aga tegemist on suurepärase meelelahutusega ja vormiliselt efektse lavastusega.

Sisuline lõpplahendus jätkab paraku sama mustvalget joont. Pirandello-Strandbergi käsitluses pole kahtlustki, et puhtalt lehelt uuesti alustamine pole mõttekas ega ka võimalik. Isegi kui oled teinud palju vigu ja omad palju raha, et neid parandada. Aga võibolla tasuks siiski proovida, kasvõi selleks, et uuesti avastada need väärtused, mis on su praeguses elus märkamatuna olemas.