Matkareis Tšiilisse sai mõttelise alguse 1990ndatel ilmunud pisikeset muinasjuturaamatust „Maputše, kes ronis vulkaanile“. Tšiili põliselanike lood on üsna absurdsed, pole seal häid ega halbu, õnnelikke ega õnnetuid, sündmused sünnivad, aga ei too kaasa loogilisi järelmeid, lood algavad eikusagilt ja lõpevad juhuslikul ajahetkel, mis pole kuidagi tähenduslik. 

Maputšed elavad Tšiili keskosas ning moodustavad suurima põlisrahvaste grupi riigis. Meie matkareis viis meid ronima vulkaanidele, mis piiravad Atacama kõrbe, külla ühele väiksemale põlisrahvale – atacameño’dele ehk Atacama rahvastele. Atacameño’d on seda eluks vaevu sobivat piirkonda asustanud vähemalt 1500 aastat. Peruu poolt lõunasse laienev Inka impeerium vallutas Atacama alles 15. sajandil, juba sajand hiljem läks maa aga hispaanlaste kontrolli alla. Atacama vabadusvõitleja Tomás Paniri eestvedamisel saavutati 18. sajandil mõneks ajaks sõltumatus, 1883. aastal ühendati atacameño’de maa Tšiiliga. 

Paniri järgi on nime saanud 5946 meetri kõrgune vulkaan Atacamast põhja pool, mille tipus ka meie kuueliikmeline seltskond ära käia tahab. Matkagruppi kuuluvad neli tavalist eesti naist vanuses 39-54. Kohalikuks teejuhiks, autojuhiks ja kokaks on 28-aastane rastapatsidega reggae-fänn Lancelot. Grupijuhiks Kunnar Karu – üks kaheksast eestlasest, kes on käinud ära selle planeedi kõrgeima mäe tipus. Paniri pole kaugeltki ainus tipp, mis Karu koostatud suurejoonelisse matkaplaani kuulub – eesmärgiks on kolme nädala kestel teha kümme tõusu erinevatele vulkaanidele, kusjuures kõrgemad neist ulatuvad üle 6000 meetri piiri. Sellistesse kõrgustesse pole pooled meist varem jalga tõstnud.

Mäeahelikest ümbritsetud Atacama kõrb on maakera kuivemaid piirkondi, kus aastas mõõdetakse keskmiselt 15 mm sademeid. „Keskmiselt“ tähendab seda, et mõnel aastal ei saja mõnes paigas ainsat piiskagi. Kidur taimestik saab joonuks sellest vähesest õhuniiskusest, mis temperatuuri ööpaevasel kõikumisel uduks kondenseerub. 

Elu on siin võimalik vaid üksikutes oaasides, kus mägedest allavoolavad jõekesed niipalju maapinda niisutavad, et väikesed kartuli- ja kinoapõllud vilja jõuaks kanda. Enamik jõgesid suubuvad soolajärvedesse, kus vesi aurustub ja moodustuvad mineraaliderikkad soolaväljad. Liitium, naatrium, väävel, jood, molübdeen ja muud elemendid on aidanud Tšiilil saada Lõuna-Ameerika üheks rikkamaks riigiks. Saame jälgida, kuidas buldooserid valgeid soolahunnikuid kokku lükkavad ja autokastidesse tõstavad. 

Pilvi näeme ainult kaugel silmapiiril Boliivia kohal ning kuivus annab teravalt tunda juba esimestest päevadest alates. Nina limaskestad tursuvad ja ei lase läbi sedagi vähest hapnikku, mis mägede hõredas õhus saadaval on. Kuivuse ja kõrguse koosmõjul jookseb iga päev ninast natuke verd, öösel ka. Nahk krõbiseb, silmad kipitavad ning kurk on hommikuks kuivem kui kaev kõrbes. Ja meid kõiki piinab unetus. 

Aga fotograafidel on siin lihtne – klaar ja hõre õhk laseb läbi kogu saadaoleva valguse, suurema vaevata jäädvustub piltidele unenäoliste kõrbemaastike puhas ilu. Ka öine tähistaevas on erakordselt kirgas, sest puudub valgusreostus ja pilvi esineb haruharva.

Meie baaslaager paikneb oaasis nimega San Pedro de Atacama. See sümpaatne linnake 2500 meetri kõrgusel merepinnast on üks Tšiili olulisi turismikeskuseid, kust korraldatakse väljasõite kõrbesse ja mägedesse, El Tatio geisrite juurde ja soolaväljadele. Keskplatsil seisab 17. sajandist pärit lihtne kuid elegantne lumivalgeks võõbatud kirik kaktusepuidust lagede ja väravatega. Peatänaval leidub rohkesti toidukohti ja reisibüroosid, kõik hooned on ühekorruselised ning au sees on traditsiooniline ehitusmaterjal adobe – sõnnikuga segatud liivast ja savist vormitud põletamata tellised. Kuum tuul keerutab kõrbetolmu mööda kitsaid sillutamata tänavaid ning igale poole paistab linna valvava Licancaburi ideaalne koonus. 

Tüüpiline matkapäev näeb välja selline. Telefoni vibra äratab meid kell viis hommikul ja pool kuus on Lancelot oma Toyota maasturiga värava ees tolmusel tänaval, autoraadios tiksumas reggae-rütmid. Poolteist-kaks tundi sõidame läbi kõrbe Andide jalamile, päikesetõusul peatume keset suurt avarust, et hommikust süüa. Giidil on kaasas kokkupandav lauake koos laudlinaga, lihtne menüü koosneb saiast ja moosist, juustust ja singist, tomatist ja avokaadost. Lahustuva kohvipuru tassi tõstmine võib osutuda problemaatiliseks, sest kõrbetuul puhub selle lihtsalt lusika pealt minema. Pärast sööki tuleb veel pool tunnikest maasturis loksuda ning seejärel omaenda tagajalad tööle panna. Keskpäevaks on päike seniidis ja kuumus muutunud talumatuks, siis on viimane aeg tipust alla laskuma hakata. Pärastlõunaks oleme üleni tolmustena tagasi baaslaagris. Esimesed kuus vulkaani kõrgusega 4300 kuni 5700 meetrit võtame nädalaga, need on kõigest soojenduseks, et aklimatiseeruda tõusudeks 6000 meetrist kõrgemale.

Et kõrgemate mägedega hakkama saada, tuleb tõusudega alustada varem, seetõttu võtame ette kahepäevased ekspeditsioonid. 5916-meetrine Licancabur paikneb Boliivia piiril ning kuna teisel küljel on nõlv laugem, siis sõidame õhtuks naaberriiki, et alustada seal tõusuga kell kaks öösel. Kui esimestel tõusudel saatis mind karm peavalu ning laskudes läks süda korralikult pahaks, siis nüüd olen piisavalt aklimatiseerunud – aga aeglasem samm, hingeldamine ja teatav jõuetus annavad siiski märku, et viibin viie kilomeetri võrra kodust kõrgemal. Kaks tundi ööund on samuti liiga vähe selleks, et ennast seitse tundi ja 1300 tõusumeetrit vältaval matkal lõpuni mõnusalt tunda. Kuid tipus saab kogu vaev premeeritud imelise vaatega Boliivia lõputule mägismaale ning Rohelisele laguunile, mille pind päikese käes tõepoolest smaragdroheliselt sillerdab. 

Licancaburi kõrval seisab Juriques, madalam ja lamedam sisselangenud kraatriga vulkaan. Legend räägib, et vennad Licancabur ja Juriques soovisid mõlemad võita Quimali südant. Quimal on piirkonna ainus naissoost mägi, kõik teised on mehed. Isa Lascar tahtis Quimali anda naiseks Juriques’ile, aga Quimal oli armunud Licancaburi. Juriques sattus sellest raevu ning tahtis venna ellimineerida, kuid kakluses lõi vend hoopis temal pea maha. Lõpuks jäi kõiges süüdi muidugi Quimal ning isa pagendas ta Atacama teise serva Domeyko mäeahelikku, et ta meestel rohkem päid segi ei ajaks. Kord aastas, talvisel pööripäeval (mis lõunapoolkeral on 21. juunil), ulatub Licancaburi vari päikesetõusu ajal üle kõrbe Quimali tippu puutuma ja siis on nende armuaeg. Täpselt nagu meie Koit ja Hämarik. 

4300-meetrine Quimal on vist kõige lihtsam mägi meie matkal. Üsna lihtne saak on ka kõige populaarsem siinsetest vulkaanidest – praegugi aktiivne „isa“ Lascar, millel kõrgust küll soliidsed 5500 meetrit, kuid kuna autoga on võimalik sõita mäejalamile 5000 meetri peale, siis omal jalal ronimist jääb vaid kahe tunni jagu. Lascari tipus haigutab efektne korrapärane kraater, mille kollasest põrgupõhjast tõuseb ähvardavat väävliauru. 

Kõige ilusama elamuse pakub tõus Pili ehk Acamarachi tippu, mis on mu esimene üle-6000-meetrine. Öö mäejalamil enne tõusu jääb jälle lühidaks, sest uni ei taha tulla telgis 4800 meetri kõrgusel, täiskuu ja tõusuootus muudavad meele rahutuks ning äratus on juba kell kaks „hommikul“. Siiski naudin igat sammu sel päeval. Vaated on müstilised. Päikesetõus valgustab roosakat marsilaadset elutut maastikku, kus meie aeglaselt ülespoole rühkiv grupike oleks justkui planeedi viimased ellujäänud või tulnukad mõnelt teiselt taevakehalt. Sarnasus Marsiga pole ainult minu ettekujutus, Atacamas on üles võetud ulmefilmide Marsi-stseene ning reaalselt katseid tehtud Marsi-ekspeditsioonide ettevalmistamiseks.

Mingil märkamatul hetkel hakkab igal tõusul ikkagi raske. Kivid logisevad jala all, samm muutub ebakindlaks, hapnikku on vähe, pea käib ringi, väsimus hiilib ligi. Näen, et kaaslastel on samad tunded. Pressime edasi. Kraatri serv on veel kaugel. Pehme kivipuru sees on astumine eriti vaevaline. Jalg vajub tagasi ja vajub tagasi. Aga tundub nii, et ainult veerandi tööst mäe peal teevad ära su jalad, suurem vaev saab nähtud ikka kahe kõrva vahel. 

Tippudes tervitavad meid enamasti miinuskraadid ning külm ja kõle tuul. Vaatamata külmale ei ole Atacama piirkonna tippudel igijääd – selle moodustumiseks on õhk lihtsalt liiga kuiv. Esineb vaid ajutist lumikatet. 

Kõige raskemana jääb meelde seitsme ja poole tunnine tõus Panirile. Ja laskumine. Laskumine järsul kivisel nõlval on tõusust sageli keerulisem. Tuleb olla kohal, olla käesolevas hetkes kogu oma tähelepanuga. Teraselt skaneerida enda ees laiuvat kivimerd, et valida optimaalseim trajektoor, kontrollida iga sammu, mitte kaotada tasakaalu, mõtelda kolm käiku ette. Kuhu panna jalg, kuhu asetada matkakepi ots, järgmine samm, järgmine samm. Tuleb usaldada oma jalgu ja oma saapaid, usaldada seda kivi, millele saapa toetad. Kas astuda suuremale kivile või peenele kivipurule? Kas see kivi on stabiilne või läheb veerema, kas saabas haakub või läheb libisema, kas põlv peab vastu või prõksatab, kas hüppeliiges on ikka tihedalt kinni seotud? Peas on ainult kivid. Pole enam ruumi mälupiltidele või tulevikuvisioonidele, on ainult need kivid siin ja praegu. Kõik see, mida tahtsid unustada, ununebki. 

Laskumine mööda rusunõlva on teistmoodi raske. Väljend vooluga kaasa saab uue, tahkema tähenduse – sa tõepoolest voolad alla koos kivipuruga, tolmupilv pea kohal. Tuleb ainult astuda kindlal sammul üle kanna, hoida jalad paralleelsed ja saapaninad laskumise suunas, keppidega põlvedele osaks saavat koormust kergendades. Niimoodi liugleme-lohiseme pikkade sammudega nagu kõnniks kuu peal, tolm täitmas suu ja silmad. 

Laskumine Panirilt pakub mõlemat varianti vaheldumisi ning see kestab tunde. Vahepeal istume, puhkame, siis edasi. Põlved valutavad. Kellelgi pole enam jõudu nalja visata või rääkidagi. See on meie üheksas mägi ja hakkab kõrini saama, tahaks juba koju siit spordilaagrist. Ema, tule mulle järele!

_______

RONITUD VULKAANID: